Libahunt

"Libahunt"
August Kitzberg


Raamat oli kirjutatud näidendi vormis. Seega lugemine oli natukene häiritud selgituste ja nimede tõttu, kes nüüd räägib ja kuidas ta seda teeb. Mis puutub aga loosse endasse, siis oli see väga sügavamõtteline ja täitsa huvitav. Raamatut on võimalik mitut moodi tõlgendada ja mõtteid on selles loos palju. Seekord jätan ma lühikese sisukokkuvõtte vahele ja asun oma mõtete juurde.

Kõige sümpaatsem mulje jäi minul Tiinast. Ma tundis talle kaasa isegi. Kuigi ta oli tihtipeale järsk ja tegi ka haiget, ei olnud ta kunagi väärt seda, mis talle tehti. Tema mineviku tõttu kannatas ta meeletult. Lihtsalt sellepärast, et ta olevat nö nõia tütar. Isegi aastate möödudes ei unustanud keegi seda, mis oli juhtunud tema emaga.
Teda reedeti nii mitmel moel. Inimesed, kes ta üles kasvatasid ja olid hoidnud, kui oma last, tõrjusid ta eemale ja süüdistasid teda selle põhjal, mida küla pealt kuulda oli.
 Margus, kui lapsepõlve armastus, jättis ta üksi kõigi oma murede ja probleemidega, siis kui Tiina vajas toetust kõige rohkem. Samas mõistan ma ka Margust. Ta ei soovinud oma vanematele pettust valmistada ega langeda külarahva halvustavate juttude ohvriks. Kuigi ma arvan, et armastus on midagi, mille pärast võiks tuua ka suuri ohverdus. Ju oli siis see ohverdus Margusele liiast. Ta ei oleks suutnud taluda vanemate halvakspanu ja külarahva kurja keelt.
Sealt jõuangi ma külarahvani, kes lasi ennast mõjutada sellest, mida peretütar Mari ütles ja rääkis, uskudes iga ta sõna. Usuti teda seetõttu, et Mari on oma küla inimene ja ta elab Tiinaga koos. Siiski polnud kellelgi kindlat tõestust tegelikkuse kohta.
Ma arvan, et Mari ajendas sellistele tegudele ja sõnadele armukadedus. Teadis ta ju isegi, et Margus on armunud Tiinasse ja Tiina olevat ka temast parem igas mõttes. Mari tundis ennast teisejärgulisena. Ju algeselt ka vanemad pooldasid Tiinat rohkem, kuid aja möödudes see muutus. Marguse sümpaatia jäi siiski Tiinale, et ka Marguse sümpaatiat võita, segas ta ka külarahva väga sügavalt sellesse.

Mind pani väga mõtlema see kartus hundi ees. Nii nagu vanasti leidub ka tänapäeval Eestis hunte. Kui hakata uurima ja vaatama, leiab, et terve hunt ei tapa inimest ja hundi tõttu surnud inimeste hulk on oluliselt väiksem kui surmajuhud, mille on põhjustanud inimene. Miks siis hunti kardetakse? Vanasti polnud huntidel metsas süüa ning nad kippusid tapma lambaid ja muid koduloomi. Vahest ka inimest, kui need kokku sattusid. Hunt tapab, et kaitsta ennast ja oma järglasi või söögipuudusest. Ta ei tapa kunagi, et konkreetselt inimesele valu tekitada. Mitte kunagi. Ja kui hunt tekitab valu siis ainult füüsilist, mitte vaimset.
 Kui palju on võimeline inimene haiget tegema ja tapma? Elupäevad on inimesed üksteisele haiget teinud, üritades seeläbi ise edukam ja parem olla. Teenida sellega teiste ees austust, põhjenduseks toodakse õiglus. Inimesed on viidud võllapuule, isegi lapsed. Inimene tapab inimese. Need surmajuhud küündivad miljonitesse, kus inimesed on üksteist tapnud. Sõjad, mõrvad - kõik on inimese kättetöö. Siiski kardame me rohkem hunti kui inimest. Miks? Me oleme harjunud, et iga päev puutume me kokku sadade, võib-olla isegi tuhandete inimestega, ilma kartuseta. Kui me nendega räägime, ei mõtle me sellele, milleks on inimene võimeline. Ei mõtle me sellele, mida inimesed on üksteisele terve ajaloo vältel teinud. Ma ei kujutaks ette elu, kus ma kardan inimest kellega mul on täiesti normaalne vestlus. See tundub meie jaoks nii iseenesestmõistetav.
Kui hundi puhul on ta võimeline tekitama ainult füüsilist valu siis inimene on ka võimeline tekitama sellele lisaks vaimset valu. Nii et kui lugeda ette hundi plussid ja miinused ning inimese plussid ja miinused, siis tuleks välja, et õigem oleks karta inimest. Siiski mõtleme reaalselt, me ei suudaks elada terve elu pidevas hirmus inimese ees.
Ma arvan, et kui inimesed viibiksid iga päev koos hundiga siis poleks seda hirmu. Samuti poleks enam hunt see hunt, kelleks inimesed teda peavad. Kaoks lood hundist kui metsakutsust ja need tobedad müüdid hundist, mis teevadki selle looma hundiks. Võib-olla hirm hoiabki kõike elus, säilitab ajalugu.
Seega minu arvamus on, et ärme karda inimesi nii, et me kõnnime neist suure kaarega mööda ja ei puutu kokku, kuigi nad on kõigeks võimelised. Ärme kaota hirmu hundi ees, sest siis kaoks kõik ajalugu hundist ja hunt poleks enam hunt, kuid selle hirmuga hundi ees tuleb jääda mõistlikuse piiri. Poleks õige korrata viga, et kardame hunti kui surma ja inimene on pühak. Sellise mõtteviisiga ei jõuaks inimkond kaugele.