Kärbeste jumal

"Kärbeste jumal"
William Golding

Sai ka minul loetud Goldingu ülipopulaarne ja suurt tuntust kogunud romaan "Kärbeste jumal". Enne lugema asumist tegin kerge eeltöö. Uurisin, mida ma lugema hakkan. Sain teada, et raamatul on väga sügav filosoofiline sisu. See tekitas vähesel määral ebakindlust, kas ikka leian selle mõtte?
Raamat rääkis 6-13 aastastest Inglise poisest, kes olid peale lennuõnnetust sattunud asustamata saarele ilma ühegi täiskasvanuta. Alguses oli kõik väga tore ja kõik õnnestus väga hästi. Peeti koosolekuid, jagati rollid ja ülesanded. Pealikuks sai Ralph ja kütte juhtis Jack. Kõige oluliseim ülesanne oli mäetipus tule hoidmine, et mööda sõitvad laevad neid märkaksid. Igal ühel oli oma kohustus, mida oli vaja täita. Seda tehtigi, alguses. Mida aeg edasi seda keerulisemaks muutusid poiste omavahelised suhted ning kohustused jäeti kus see ja teine. Tähtsaks muutus küttimine ja mäng, mitte pääsemine. Kui algselt surusid kõik maha oma ihad ja Jack oma soovi olla liider, siis varsti see nii enam polnud. Poisid löödi lahku ja konfliktid said alguse. Läbi raamatu püsis hirm koletis ja teadmatuse ees. Arvati, et metsas peidab ennast koletis ning see ajendas ka poisse mõningatele tegudele. Nad ei teadnud, kas nad pääsevad sellelt saarelt, kes seal metsas olla võib, kas nad surevad sinna saarele ja ei näe kunagi oma vanemaid?

Raamatu põhitegelastest ja sümbolitest:

Simon - ta oli väga tark ja avara mõttemaailmaga poiss, kellel oli väärt ideid, kuid ta oli arg ja tagasihoidlik, mistõttu keegi ei kuulanud teda. Tänu avarale mõttemaailmale nägi ta, kuidas asjad tegelikult on - koletised, mida kõik kartsid, olid nemad ise. Teistele poistele pakkus see mõte nalja ja teda tehti maha ja ei antud merikarpi ehk siis sõnaõigust. Simon oli see, kes avastas mäeotsas oleva koletise saladuse, kuid enne kui ta seda öelda jõudis, ta tapeti. See näitab kui ebaõiglane võib maailm olla. Hoolivad ja ausad inimesed kannatavad kõige rohkem. Kui tuua paralleele tänapäevaga, oleks Simon justkui mõni kirjanik või luuletaja, kes näitab inimese loomust ilma ilustamata, kuid keda ei taheta kuulda võtta ja üritatakse tõde eitada ja maha teha.

Ralph - ta oli hea liider ja sihikindel. Võrreldes Jackiga polnud ta auahne ega julm. Ta suutis terve raamatu vältel pidada kinni oma eesmärgist - koju pääsemisest. Nii nagu poliitikaski hakkasid teised teda halvustama ja unustasid eesmärgi. Samuti nagu valimiste eel, keskendutakse teiste halvustamisele rohkem, kui meie riigi eluolu parandamisele.

Jack - oli auahne ja võimu ihkav. Tänapäeva maailmas poliitik, kes üritab kõiki enda mõjusfääri saada. Jacki eesmärgid erinesid Ralphi omadest. Jack lasi ennast juhtida inimlikest instintidest. Ta soovis küttida ja selle tulemusel süüa saada. Tänu sellele ta võitiski poisid enda poolele. Tal oli küll nö üllas eesmärk, kuid ühel hetkel läks sellega üle piiri. Oleks saanud ka ilma hukkunuteta süüa saada.

Põssa - oli omapärane tark poiss, kes oli samas arg. Ta oli Ralphile truu ja toetas teda ning samas kasutas ka teda oma ideede välja ütlemiseks ja mõtete avaldamiseks. Nagu positsiooni hoidmisega ikka tuleb kuulajatele muljet avaldada ja seda tegi Ralph narrides koos teiste poistega Põssat, et säilitada positsiooni ja meelejärgi olla. Selle peale Põssa solvus, kuid leebus ruttu.

Merikarp - andis sõnaõiguse. See õrn asjake ühendas poisse, kuid mida aeg edasi seda ebaolulisemaks see muutus enamuste jaoks, välja arvatud Ralphi ja Põssa jaoks. Merikarp sümboliseerib inimlikkust, sõnaõigust ja samas ka võimu. Karbi purunemisega kaotas Ralph oma võimu Jackile. Sama lihtne ja kerge nagu karbi purunemine on ka võimu kaotamine,

Suits - oli kõige olulisem Ralphile, kes suitsu tegemise plaaniga ka välja tuli. Suits oli lootuse ja elu sümbol. Andis poistele lootust pääsemiseks ja näitas, et saarel on elu ja inimesed. Samas on irooniline, et nad soovisid sealt pääseda, kuid proovisid ise üksteist tulega hävitada, pannes metsa põlema.

Kärbeste jumal - oli seapea teiba otsas. Seapea võis sümboliseerida koletist, keda kõik poisid kartsid ja ei suutnud lahti lasta hirmudest koletise ees, kes nö ilmus pimedusest. Sellest lõpmatust teadmatusest, mis seal pimeduses end peita võib. Just nagu ei suutnud kärbsed lahti lasta seapeast. Samas võib ka seapea sümboliseerida Jacki, kelle ümber tiirlesid poisid ehk kärbsed ja ei suutnud temast loobuda kuna ta pakkus neile süüa.

Kui alguses polnud raamat minu jaoks väga köitev, siis pärast paari peatükki oli see juba väga põnev ja huvitav. Mulle meeldis väga see lugemine. Sünge, kuid samas nii köitev. Mõistan nüüd raamatu populaarsuse põhjust ja loodan ka, et sain mõttest aru. Autor üritas näidata inimestele, milliseks võime me muutuda, kui võtta meilt kõik harjumuspärane ja tuttav. Suurem osa poisse ei suutnud säilitada oma algset soovi, vaid lasid ennast juhtida instinktidel. Raamat oli kirjutatud ajal kui inimesed taastusid sõjast. Võimalik, et Golding üritas läbi laste näidata inimestele, millised me oleme. Omakasupüüdlikud ja tapahimulised? Tol ajal inimene vist selline oligi. Kas ka tänapäeval? Ma loodan, et mitte.