Trifiidide päev

Trifiidide päev
John Wyndham


Seekord saime valida endal vabal valikul ühe ulmeraamatu, kuid tingimus oli, et on veel paar inimest, kes sama raamatut loevad, et nendega saaks mõtiskleda raamatu üle. Mina arutlesin raamatu üle koos Anna Laura ja Noraga.
Selle raamatu puhul on tegemist antiutoopiaga, mis kujutab endas kohutavat ning hirmsat maailma. "Trifiidide päev" on sci- fi ehk teaduslik fantastika. Raamatus puutusime me kokku nii teaduse arengu hoiatustega kui ka tulevikukatastroofidega.
Raamatus olid inimesed saatnud kosmosesse mitmeid satelliite ja tuumarelvi, et kaitsta inimesi, kuid just need olid need asjad, mis võisid neile hävingu kaasa tuua ja seadsid neid ohtu. Nende vahendite tõttu tekkis "meteoriidi"sadu, mis võttis inimestelt nägemise. Taju, mille abil saame me suurema osa informatsioonist. Nägemine tundub meile nii iseenesest mõistetav ning kui sellest ilma jäädakse ei osata toimida. Paljud inimesed raamatus murdusid selle pinge all ja otsustasid enesetapu kasuks. Nägemise puudumine tegi inimestest kerge saagi, mida trifiidid kohe ära kasutasid. Loodusel, seal hulgas trifiididel, olid oluliselt paremad eelised pimeda inimese ees.
Ka inimesed on ise süüdi, et trifiidid maailma vallutasid. Neid istutati meeletutes kogustes, eesmärgiga saada võimalikult palju raha. Inimesed ei uurinud trifiide põhjalikult ja käitusid nendega oskamatult. See näitab meile kui ahned tegelikult inimesed olla võivad ja kuidas inimesed seavad jõukuse esikohale, unustades kõik selle, mis meile antud juba on.
Üks inimeste suurimaid raskusi alguses oli eetikanormide muutustega leppimine. Paljud ei kannatanud mõtet, et edaspidi tuleb toidu saamiseks pood üles leida ja sealt lihtsalt asju võtta ilma raha maksmata. Siiski ajapikku allesjäänud leppisid selle mõttega.
Meie arust oli raamatul vale pealkiri. Puutusime raamatu vältel võrdeliselt vähe kokku trifiididega. Raamatu keskmes olid pigem pimedad, kellele nägijad pühendasid suure osa oma ajast ning jätsid märkamata trifiidide arvukuse tõusu. Pealkirjaks oleks sobinud midagi, mis oleks rohkem seotud pimedatega.
Me ootasime lõpust midagi rohkemat. Lootsime, et selgub lahendus või siis mõni suur lõpupauk, kuid seda ei juhtunud. Lõpp hakkas venima ja räägiti lihtsalt, kuidas trifiide aina juurde tuleb.
Siiski soovitan seda raamatut kõigile. "Trifiidide päev" seab kahtluse alla kõik, mis enne nii kindel tundus. See raamat paneb mõtlema sellele, millised võivad inimeste tegude tagajärjed olla ning näitab, et me peaksime rohkem rõõmu tundma võimalustest, mis meile on antud.

Libahunt

"Libahunt"
August Kitzberg


Raamat oli kirjutatud näidendi vormis. Seega lugemine oli natukene häiritud selgituste ja nimede tõttu, kes nüüd räägib ja kuidas ta seda teeb. Mis puutub aga loosse endasse, siis oli see väga sügavamõtteline ja täitsa huvitav. Raamatut on võimalik mitut moodi tõlgendada ja mõtteid on selles loos palju. Seekord jätan ma lühikese sisukokkuvõtte vahele ja asun oma mõtete juurde.

Kõige sümpaatsem mulje jäi minul Tiinast. Ma tundis talle kaasa isegi. Kuigi ta oli tihtipeale järsk ja tegi ka haiget, ei olnud ta kunagi väärt seda, mis talle tehti. Tema mineviku tõttu kannatas ta meeletult. Lihtsalt sellepärast, et ta olevat nö nõia tütar. Isegi aastate möödudes ei unustanud keegi seda, mis oli juhtunud tema emaga.
Teda reedeti nii mitmel moel. Inimesed, kes ta üles kasvatasid ja olid hoidnud, kui oma last, tõrjusid ta eemale ja süüdistasid teda selle põhjal, mida küla pealt kuulda oli.
 Margus, kui lapsepõlve armastus, jättis ta üksi kõigi oma murede ja probleemidega, siis kui Tiina vajas toetust kõige rohkem. Samas mõistan ma ka Margust. Ta ei soovinud oma vanematele pettust valmistada ega langeda külarahva halvustavate juttude ohvriks. Kuigi ma arvan, et armastus on midagi, mille pärast võiks tuua ka suuri ohverdus. Ju oli siis see ohverdus Margusele liiast. Ta ei oleks suutnud taluda vanemate halvakspanu ja külarahva kurja keelt.
Sealt jõuangi ma külarahvani, kes lasi ennast mõjutada sellest, mida peretütar Mari ütles ja rääkis, uskudes iga ta sõna. Usuti teda seetõttu, et Mari on oma küla inimene ja ta elab Tiinaga koos. Siiski polnud kellelgi kindlat tõestust tegelikkuse kohta.
Ma arvan, et Mari ajendas sellistele tegudele ja sõnadele armukadedus. Teadis ta ju isegi, et Margus on armunud Tiinasse ja Tiina olevat ka temast parem igas mõttes. Mari tundis ennast teisejärgulisena. Ju algeselt ka vanemad pooldasid Tiinat rohkem, kuid aja möödudes see muutus. Marguse sümpaatia jäi siiski Tiinale, et ka Marguse sümpaatiat võita, segas ta ka külarahva väga sügavalt sellesse.

Mind pani väga mõtlema see kartus hundi ees. Nii nagu vanasti leidub ka tänapäeval Eestis hunte. Kui hakata uurima ja vaatama, leiab, et terve hunt ei tapa inimest ja hundi tõttu surnud inimeste hulk on oluliselt väiksem kui surmajuhud, mille on põhjustanud inimene. Miks siis hunti kardetakse? Vanasti polnud huntidel metsas süüa ning nad kippusid tapma lambaid ja muid koduloomi. Vahest ka inimest, kui need kokku sattusid. Hunt tapab, et kaitsta ennast ja oma järglasi või söögipuudusest. Ta ei tapa kunagi, et konkreetselt inimesele valu tekitada. Mitte kunagi. Ja kui hunt tekitab valu siis ainult füüsilist, mitte vaimset.
 Kui palju on võimeline inimene haiget tegema ja tapma? Elupäevad on inimesed üksteisele haiget teinud, üritades seeläbi ise edukam ja parem olla. Teenida sellega teiste ees austust, põhjenduseks toodakse õiglus. Inimesed on viidud võllapuule, isegi lapsed. Inimene tapab inimese. Need surmajuhud küündivad miljonitesse, kus inimesed on üksteist tapnud. Sõjad, mõrvad - kõik on inimese kättetöö. Siiski kardame me rohkem hunti kui inimest. Miks? Me oleme harjunud, et iga päev puutume me kokku sadade, võib-olla isegi tuhandete inimestega, ilma kartuseta. Kui me nendega räägime, ei mõtle me sellele, milleks on inimene võimeline. Ei mõtle me sellele, mida inimesed on üksteisele terve ajaloo vältel teinud. Ma ei kujutaks ette elu, kus ma kardan inimest kellega mul on täiesti normaalne vestlus. See tundub meie jaoks nii iseenesestmõistetav.
Kui hundi puhul on ta võimeline tekitama ainult füüsilist valu siis inimene on ka võimeline tekitama sellele lisaks vaimset valu. Nii et kui lugeda ette hundi plussid ja miinused ning inimese plussid ja miinused, siis tuleks välja, et õigem oleks karta inimest. Siiski mõtleme reaalselt, me ei suudaks elada terve elu pidevas hirmus inimese ees.
Ma arvan, et kui inimesed viibiksid iga päev koos hundiga siis poleks seda hirmu. Samuti poleks enam hunt see hunt, kelleks inimesed teda peavad. Kaoks lood hundist kui metsakutsust ja need tobedad müüdid hundist, mis teevadki selle looma hundiks. Võib-olla hirm hoiabki kõike elus, säilitab ajalugu.
Seega minu arvamus on, et ärme karda inimesi nii, et me kõnnime neist suure kaarega mööda ja ei puutu kokku, kuigi nad on kõigeks võimelised. Ärme kaota hirmu hundi ees, sest siis kaoks kõik ajalugu hundist ja hunt poleks enam hunt, kuid selle hirmuga hundi ees tuleb jääda mõistlikuse piiri. Poleks õige korrata viga, et kardame hunti kui surma ja inimene on pühak. Sellise mõtteviisiga ei jõuaks inimkond kaugele.

Kärbeste jumal

"Kärbeste jumal"
William Golding

Sai ka minul loetud Goldingu ülipopulaarne ja suurt tuntust kogunud romaan "Kärbeste jumal". Enne lugema asumist tegin kerge eeltöö. Uurisin, mida ma lugema hakkan. Sain teada, et raamatul on väga sügav filosoofiline sisu. See tekitas vähesel määral ebakindlust, kas ikka leian selle mõtte?
Raamat rääkis 6-13 aastastest Inglise poisest, kes olid peale lennuõnnetust sattunud asustamata saarele ilma ühegi täiskasvanuta. Alguses oli kõik väga tore ja kõik õnnestus väga hästi. Peeti koosolekuid, jagati rollid ja ülesanded. Pealikuks sai Ralph ja kütte juhtis Jack. Kõige oluliseim ülesanne oli mäetipus tule hoidmine, et mööda sõitvad laevad neid märkaksid. Igal ühel oli oma kohustus, mida oli vaja täita. Seda tehtigi, alguses. Mida aeg edasi seda keerulisemaks muutusid poiste omavahelised suhted ning kohustused jäeti kus see ja teine. Tähtsaks muutus küttimine ja mäng, mitte pääsemine. Kui algselt surusid kõik maha oma ihad ja Jack oma soovi olla liider, siis varsti see nii enam polnud. Poisid löödi lahku ja konfliktid said alguse. Läbi raamatu püsis hirm koletis ja teadmatuse ees. Arvati, et metsas peidab ennast koletis ning see ajendas ka poisse mõningatele tegudele. Nad ei teadnud, kas nad pääsevad sellelt saarelt, kes seal metsas olla võib, kas nad surevad sinna saarele ja ei näe kunagi oma vanemaid?

Raamatu põhitegelastest ja sümbolitest:

Simon - ta oli väga tark ja avara mõttemaailmaga poiss, kellel oli väärt ideid, kuid ta oli arg ja tagasihoidlik, mistõttu keegi ei kuulanud teda. Tänu avarale mõttemaailmale nägi ta, kuidas asjad tegelikult on - koletised, mida kõik kartsid, olid nemad ise. Teistele poistele pakkus see mõte nalja ja teda tehti maha ja ei antud merikarpi ehk siis sõnaõigust. Simon oli see, kes avastas mäeotsas oleva koletise saladuse, kuid enne kui ta seda öelda jõudis, ta tapeti. See näitab kui ebaõiglane võib maailm olla. Hoolivad ja ausad inimesed kannatavad kõige rohkem. Kui tuua paralleele tänapäevaga, oleks Simon justkui mõni kirjanik või luuletaja, kes näitab inimese loomust ilma ilustamata, kuid keda ei taheta kuulda võtta ja üritatakse tõde eitada ja maha teha.

Ralph - ta oli hea liider ja sihikindel. Võrreldes Jackiga polnud ta auahne ega julm. Ta suutis terve raamatu vältel pidada kinni oma eesmärgist - koju pääsemisest. Nii nagu poliitikaski hakkasid teised teda halvustama ja unustasid eesmärgi. Samuti nagu valimiste eel, keskendutakse teiste halvustamisele rohkem, kui meie riigi eluolu parandamisele.

Jack - oli auahne ja võimu ihkav. Tänapäeva maailmas poliitik, kes üritab kõiki enda mõjusfääri saada. Jacki eesmärgid erinesid Ralphi omadest. Jack lasi ennast juhtida inimlikest instintidest. Ta soovis küttida ja selle tulemusel süüa saada. Tänu sellele ta võitiski poisid enda poolele. Tal oli küll nö üllas eesmärk, kuid ühel hetkel läks sellega üle piiri. Oleks saanud ka ilma hukkunuteta süüa saada.

Põssa - oli omapärane tark poiss, kes oli samas arg. Ta oli Ralphile truu ja toetas teda ning samas kasutas ka teda oma ideede välja ütlemiseks ja mõtete avaldamiseks. Nagu positsiooni hoidmisega ikka tuleb kuulajatele muljet avaldada ja seda tegi Ralph narrides koos teiste poistega Põssat, et säilitada positsiooni ja meelejärgi olla. Selle peale Põssa solvus, kuid leebus ruttu.

Merikarp - andis sõnaõiguse. See õrn asjake ühendas poisse, kuid mida aeg edasi seda ebaolulisemaks see muutus enamuste jaoks, välja arvatud Ralphi ja Põssa jaoks. Merikarp sümboliseerib inimlikkust, sõnaõigust ja samas ka võimu. Karbi purunemisega kaotas Ralph oma võimu Jackile. Sama lihtne ja kerge nagu karbi purunemine on ka võimu kaotamine,

Suits - oli kõige olulisem Ralphile, kes suitsu tegemise plaaniga ka välja tuli. Suits oli lootuse ja elu sümbol. Andis poistele lootust pääsemiseks ja näitas, et saarel on elu ja inimesed. Samas on irooniline, et nad soovisid sealt pääseda, kuid proovisid ise üksteist tulega hävitada, pannes metsa põlema.

Kärbeste jumal - oli seapea teiba otsas. Seapea võis sümboliseerida koletist, keda kõik poisid kartsid ja ei suutnud lahti lasta hirmudest koletise ees, kes nö ilmus pimedusest. Sellest lõpmatust teadmatusest, mis seal pimeduses end peita võib. Just nagu ei suutnud kärbsed lahti lasta seapeast. Samas võib ka seapea sümboliseerida Jacki, kelle ümber tiirlesid poisid ehk kärbsed ja ei suutnud temast loobuda kuna ta pakkus neile süüa.

Kui alguses polnud raamat minu jaoks väga köitev, siis pärast paari peatükki oli see juba väga põnev ja huvitav. Mulle meeldis väga see lugemine. Sünge, kuid samas nii köitev. Mõistan nüüd raamatu populaarsuse põhjust ja loodan ka, et sain mõttest aru. Autor üritas näidata inimestele, milliseks võime me muutuda, kui võtta meilt kõik harjumuspärane ja tuttav. Suurem osa poisse ei suutnud säilitada oma algset soovi, vaid lasid ennast juhtida instinktidel. Raamat oli kirjutatud ajal kui inimesed taastusid sõjast. Võimalik, et Golding üritas läbi laste näidata inimestele, millised me oleme. Omakasupüüdlikud ja tapahimulised? Tol ajal inimene vist selline oligi. Kas ka tänapäeval? Ma loodan, et mitte.

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: 
Rocca al Mare Kooli puhvet, 9. jaanuar 2015 kell 9.25 - 11.05
Osalejad: 
Mariett, Johanna, Lisann
Raamatu autor ja pealkiri:
"Alaskat otsides"  John Green

Võtmeteemad: 
Viimased sõnad - oli Milesi kirg. Tema mõtted keerlesid, kas ümber Alaska või ümber viimaste sõnade. Ta soovis teada iga inimese viimseid sõnu. Ka Alaska, mida ta kahjuks ei saanud kunagi teada.

Kannatuste labürint - Alaska järeldus, pani arvatavasti mõtlema kõiki lugejaid. Ta arvas, et kannatus jääb alatiseks. Üksteisele kurja tegemine ja kurja kannatamine. Labürint on täis kannatusi. Tuleb teha otsus, kas kiigata üle labürindimüüri ja leida õige tee või minna teist teed - otse ja kiiresti.

Suitsetamine/ joomine - suurem osa vestlusi toimus samal ajal kui suitsetamine ja joomine. See oli nende ühine vajadus, mida nad jagasid üksteisega. Samuti pajatati üksteisele lugusid oma minevikust täis peaga. Need kahjulikud tegevused suurendasid nende sõprust. Paneb mõtlema, kas lugu oleks lõppenud teisiti, kui nad oleksid jätnud suitsud suitsetamata ja pudelid puutumata?

Suur Võib-olla - põhjus, miks Töntsu läks Culver Creeki internaatkooli. Otsima enda Suurt Võib-ollat. Põhjust miks elada.

Võtmestseenid:
Alaskaga koos loodud tüng - tüng ise ei mänginud niivõrd suurt rolli, kui tünga ajal varjus püsimine. Nad peitsid ennast küünis ning jõid ja rääkisid üksteisele asju, mida nad kainest peast poleks rääkinud. Seal viibimine suurendas nende usaldust üksteisesse ja suurendas sõprust. Samuti tünga planeerimisest osa saamine oli suur usalduse küsimus ning see ühendas neid noori.

Alaska surm - oli loo põhisündmus. Raamat oli jagatud kahte perioodi - aeg enne Alaska surma ja aeg pärast Alaska surma.  See sündmus keeras segi kõigi inimeste elud. Alaska oli väga paljudele inimestele väga oluline. Eriti Töntsule, keda Alaska oli enne oma surma suudelnud ning andnud lubaduse, et ta tuleb tagasi. Pärast Alaska surma oli Töntsu hinges auk. Ta oli kaotanud oma Suure Võib-olla ning ei suutnud leppida tõsiasjaga, et Alaska ei naase tema juurde enam kunagi.

Alaskale pühendatud tüng - tüng, mille planeerimisega oli Alaska juba algust teinud, kuid mille viisid lõpuni Töntsu ja Kolonel ning teised kooliõpilased. See sisaldas endast strippari kutsumist Kõnepäevale kõnet pidama. Tünga tähtsus seisnes selles, et see andis nii õpetajatele kui ka õpilastele hingerahu ja lohutust. Teadmise, et Alaska on nüüd igaveseks lahkunud.

Võtmetegelased: 
Miles/ Töntsu - oli raamatu üks peategelastest, kes üritas leida iseennast, oma Suurt Võib-ollat ja kohta, kuhu ta kuulub. Raamat oli mina-vormis kirjutatud ning just Miles oli see, kes kogu lugu jutustas.

Alaska - oli noor kütkestav neiu. Esimene tüdruk, keda Töntsu armastas. Suur osa raamatust keskendus Alaskale ja tema probleemidele.

Alaska ema - ta oli Alaskale väga tähtis ning Alaska parimad ja halvimad mälestused olid temaga seotud. Tema ema mängis rolli Alaska surmas ning mõjutas Alaska suhtumist ellu.

Kolonel - oli Töntsu esimene sõber. Sõber, kes oli valmis tema eest välja seisma. Siiski olid neil ka omad tülid ja probleemid, kuid nad usaldasid üksteist. Kolonel oli suur vajadus saada teada, mis Alaskaga juhtus enne surma. Tänu tema vajadusele ja peale käimisele nad seda ka uurima hakkasid.

Võtmesümbolid: 
Valged lilled - olid auto tagaistmel kui Alaska suri. Valged lilled olid pühendatud Alaska emale, kes suri, kui Alaska oli veel väike. Need tuletasid talle meelde, et ta oli unustanud oma ema surma ning pani aluse edasistele sündmustele.

Viimased sõnad - see oli Töntsu kirg. Teda huvitasid inimeste viimased sõnad rohkem, kui inimesed ise. Samuti peale Alaska surma, oli Töntsu soov teada saada, mis olid Alaska viimased sõnad. Teda ei huvitanud miks ja kuidas ta suri.

Labürint - nii Alaska kui ka Töntsu üritasid välja mõelda, mida oli Bolivar mõelnud lausega "Kuidas ma üldse sellest labürindist välja saan?". Alaska jõudis järeldusele, et labürint ei ole elu ega surm. See on lihtsalt kannatuste labürint. Valu ja kannatamine. Ise kurja tegemine ja kurja kannatamine. Sellega tekkis uus küsimus - kuidas pääseda välja kannatuste labürindist? Võimalusi on kaks. Läbi labürindi või otse ja kiiresti, kuid kannatus jääb alatiseks. See on üks elu osa.

Suitsetamine - leidis aset iga muu tegevuse juures. Suitsetamine ühendas neid noori, neil kõigil oli sama kiusatus. Selle saatel kurdeti muresid ja sepitseti salaplaane.

Kokkuvõte: 
Raamatu üle oli keeruline arutleda, kuna raamat kandis endaga nii palju erinevaid mõtteid. Kahjuks peab tõdema, et ma ootasin midagi enamat. See oli väga sügavamõtteline lugu, kuid minu jaoks jäi puudu põnevust. Ma ootasin rohkem tegevust ning õhku jäi rippuma nii palju küsimusi, millele vastuste leidmine oli lugeja töö. Siiski oli see väga aus ja südamlik lugu sellest, kuidas üks sündmus võib muuta kogu elu. Täpselt sama erinevad nagu on inimesed, on ka inimeste toimetulek surmaga väga erinev. Üks soovib teada põhjuseid, teine soovib jälle kustutada selle inimese oma elust jäägitult ning kolmas tuleb toime juba hoopis muud moodi.