Trifiidide päev

Trifiidide päev
John Wyndham


Seekord saime valida endal vabal valikul ühe ulmeraamatu, kuid tingimus oli, et on veel paar inimest, kes sama raamatut loevad, et nendega saaks mõtiskleda raamatu üle. Mina arutlesin raamatu üle koos Anna Laura ja Noraga.
Selle raamatu puhul on tegemist antiutoopiaga, mis kujutab endas kohutavat ning hirmsat maailma. "Trifiidide päev" on sci- fi ehk teaduslik fantastika. Raamatus puutusime me kokku nii teaduse arengu hoiatustega kui ka tulevikukatastroofidega.
Raamatus olid inimesed saatnud kosmosesse mitmeid satelliite ja tuumarelvi, et kaitsta inimesi, kuid just need olid need asjad, mis võisid neile hävingu kaasa tuua ja seadsid neid ohtu. Nende vahendite tõttu tekkis "meteoriidi"sadu, mis võttis inimestelt nägemise. Taju, mille abil saame me suurema osa informatsioonist. Nägemine tundub meile nii iseenesest mõistetav ning kui sellest ilma jäädakse ei osata toimida. Paljud inimesed raamatus murdusid selle pinge all ja otsustasid enesetapu kasuks. Nägemise puudumine tegi inimestest kerge saagi, mida trifiidid kohe ära kasutasid. Loodusel, seal hulgas trifiididel, olid oluliselt paremad eelised pimeda inimese ees.
Ka inimesed on ise süüdi, et trifiidid maailma vallutasid. Neid istutati meeletutes kogustes, eesmärgiga saada võimalikult palju raha. Inimesed ei uurinud trifiide põhjalikult ja käitusid nendega oskamatult. See näitab meile kui ahned tegelikult inimesed olla võivad ja kuidas inimesed seavad jõukuse esikohale, unustades kõik selle, mis meile antud juba on.
Üks inimeste suurimaid raskusi alguses oli eetikanormide muutustega leppimine. Paljud ei kannatanud mõtet, et edaspidi tuleb toidu saamiseks pood üles leida ja sealt lihtsalt asju võtta ilma raha maksmata. Siiski ajapikku allesjäänud leppisid selle mõttega.
Meie arust oli raamatul vale pealkiri. Puutusime raamatu vältel võrdeliselt vähe kokku trifiididega. Raamatu keskmes olid pigem pimedad, kellele nägijad pühendasid suure osa oma ajast ning jätsid märkamata trifiidide arvukuse tõusu. Pealkirjaks oleks sobinud midagi, mis oleks rohkem seotud pimedatega.
Me ootasime lõpust midagi rohkemat. Lootsime, et selgub lahendus või siis mõni suur lõpupauk, kuid seda ei juhtunud. Lõpp hakkas venima ja räägiti lihtsalt, kuidas trifiide aina juurde tuleb.
Siiski soovitan seda raamatut kõigile. "Trifiidide päev" seab kahtluse alla kõik, mis enne nii kindel tundus. See raamat paneb mõtlema sellele, millised võivad inimeste tegude tagajärjed olla ning näitab, et me peaksime rohkem rõõmu tundma võimalustest, mis meile on antud.

Libahunt

"Libahunt"
August Kitzberg


Raamat oli kirjutatud näidendi vormis. Seega lugemine oli natukene häiritud selgituste ja nimede tõttu, kes nüüd räägib ja kuidas ta seda teeb. Mis puutub aga loosse endasse, siis oli see väga sügavamõtteline ja täitsa huvitav. Raamatut on võimalik mitut moodi tõlgendada ja mõtteid on selles loos palju. Seekord jätan ma lühikese sisukokkuvõtte vahele ja asun oma mõtete juurde.

Kõige sümpaatsem mulje jäi minul Tiinast. Ma tundis talle kaasa isegi. Kuigi ta oli tihtipeale järsk ja tegi ka haiget, ei olnud ta kunagi väärt seda, mis talle tehti. Tema mineviku tõttu kannatas ta meeletult. Lihtsalt sellepärast, et ta olevat nö nõia tütar. Isegi aastate möödudes ei unustanud keegi seda, mis oli juhtunud tema emaga.
Teda reedeti nii mitmel moel. Inimesed, kes ta üles kasvatasid ja olid hoidnud, kui oma last, tõrjusid ta eemale ja süüdistasid teda selle põhjal, mida küla pealt kuulda oli.
 Margus, kui lapsepõlve armastus, jättis ta üksi kõigi oma murede ja probleemidega, siis kui Tiina vajas toetust kõige rohkem. Samas mõistan ma ka Margust. Ta ei soovinud oma vanematele pettust valmistada ega langeda külarahva halvustavate juttude ohvriks. Kuigi ma arvan, et armastus on midagi, mille pärast võiks tuua ka suuri ohverdus. Ju oli siis see ohverdus Margusele liiast. Ta ei oleks suutnud taluda vanemate halvakspanu ja külarahva kurja keelt.
Sealt jõuangi ma külarahvani, kes lasi ennast mõjutada sellest, mida peretütar Mari ütles ja rääkis, uskudes iga ta sõna. Usuti teda seetõttu, et Mari on oma küla inimene ja ta elab Tiinaga koos. Siiski polnud kellelgi kindlat tõestust tegelikkuse kohta.
Ma arvan, et Mari ajendas sellistele tegudele ja sõnadele armukadedus. Teadis ta ju isegi, et Margus on armunud Tiinasse ja Tiina olevat ka temast parem igas mõttes. Mari tundis ennast teisejärgulisena. Ju algeselt ka vanemad pooldasid Tiinat rohkem, kuid aja möödudes see muutus. Marguse sümpaatia jäi siiski Tiinale, et ka Marguse sümpaatiat võita, segas ta ka külarahva väga sügavalt sellesse.

Mind pani väga mõtlema see kartus hundi ees. Nii nagu vanasti leidub ka tänapäeval Eestis hunte. Kui hakata uurima ja vaatama, leiab, et terve hunt ei tapa inimest ja hundi tõttu surnud inimeste hulk on oluliselt väiksem kui surmajuhud, mille on põhjustanud inimene. Miks siis hunti kardetakse? Vanasti polnud huntidel metsas süüa ning nad kippusid tapma lambaid ja muid koduloomi. Vahest ka inimest, kui need kokku sattusid. Hunt tapab, et kaitsta ennast ja oma järglasi või söögipuudusest. Ta ei tapa kunagi, et konkreetselt inimesele valu tekitada. Mitte kunagi. Ja kui hunt tekitab valu siis ainult füüsilist, mitte vaimset.
 Kui palju on võimeline inimene haiget tegema ja tapma? Elupäevad on inimesed üksteisele haiget teinud, üritades seeläbi ise edukam ja parem olla. Teenida sellega teiste ees austust, põhjenduseks toodakse õiglus. Inimesed on viidud võllapuule, isegi lapsed. Inimene tapab inimese. Need surmajuhud küündivad miljonitesse, kus inimesed on üksteist tapnud. Sõjad, mõrvad - kõik on inimese kättetöö. Siiski kardame me rohkem hunti kui inimest. Miks? Me oleme harjunud, et iga päev puutume me kokku sadade, võib-olla isegi tuhandete inimestega, ilma kartuseta. Kui me nendega räägime, ei mõtle me sellele, milleks on inimene võimeline. Ei mõtle me sellele, mida inimesed on üksteisele terve ajaloo vältel teinud. Ma ei kujutaks ette elu, kus ma kardan inimest kellega mul on täiesti normaalne vestlus. See tundub meie jaoks nii iseenesestmõistetav.
Kui hundi puhul on ta võimeline tekitama ainult füüsilist valu siis inimene on ka võimeline tekitama sellele lisaks vaimset valu. Nii et kui lugeda ette hundi plussid ja miinused ning inimese plussid ja miinused, siis tuleks välja, et õigem oleks karta inimest. Siiski mõtleme reaalselt, me ei suudaks elada terve elu pidevas hirmus inimese ees.
Ma arvan, et kui inimesed viibiksid iga päev koos hundiga siis poleks seda hirmu. Samuti poleks enam hunt see hunt, kelleks inimesed teda peavad. Kaoks lood hundist kui metsakutsust ja need tobedad müüdid hundist, mis teevadki selle looma hundiks. Võib-olla hirm hoiabki kõike elus, säilitab ajalugu.
Seega minu arvamus on, et ärme karda inimesi nii, et me kõnnime neist suure kaarega mööda ja ei puutu kokku, kuigi nad on kõigeks võimelised. Ärme kaota hirmu hundi ees, sest siis kaoks kõik ajalugu hundist ja hunt poleks enam hunt, kuid selle hirmuga hundi ees tuleb jääda mõistlikuse piiri. Poleks õige korrata viga, et kardame hunti kui surma ja inimene on pühak. Sellise mõtteviisiga ei jõuaks inimkond kaugele.

Kärbeste jumal

"Kärbeste jumal"
William Golding

Sai ka minul loetud Goldingu ülipopulaarne ja suurt tuntust kogunud romaan "Kärbeste jumal". Enne lugema asumist tegin kerge eeltöö. Uurisin, mida ma lugema hakkan. Sain teada, et raamatul on väga sügav filosoofiline sisu. See tekitas vähesel määral ebakindlust, kas ikka leian selle mõtte?
Raamat rääkis 6-13 aastastest Inglise poisest, kes olid peale lennuõnnetust sattunud asustamata saarele ilma ühegi täiskasvanuta. Alguses oli kõik väga tore ja kõik õnnestus väga hästi. Peeti koosolekuid, jagati rollid ja ülesanded. Pealikuks sai Ralph ja kütte juhtis Jack. Kõige oluliseim ülesanne oli mäetipus tule hoidmine, et mööda sõitvad laevad neid märkaksid. Igal ühel oli oma kohustus, mida oli vaja täita. Seda tehtigi, alguses. Mida aeg edasi seda keerulisemaks muutusid poiste omavahelised suhted ning kohustused jäeti kus see ja teine. Tähtsaks muutus küttimine ja mäng, mitte pääsemine. Kui algselt surusid kõik maha oma ihad ja Jack oma soovi olla liider, siis varsti see nii enam polnud. Poisid löödi lahku ja konfliktid said alguse. Läbi raamatu püsis hirm koletis ja teadmatuse ees. Arvati, et metsas peidab ennast koletis ning see ajendas ka poisse mõningatele tegudele. Nad ei teadnud, kas nad pääsevad sellelt saarelt, kes seal metsas olla võib, kas nad surevad sinna saarele ja ei näe kunagi oma vanemaid?

Raamatu põhitegelastest ja sümbolitest:

Simon - ta oli väga tark ja avara mõttemaailmaga poiss, kellel oli väärt ideid, kuid ta oli arg ja tagasihoidlik, mistõttu keegi ei kuulanud teda. Tänu avarale mõttemaailmale nägi ta, kuidas asjad tegelikult on - koletised, mida kõik kartsid, olid nemad ise. Teistele poistele pakkus see mõte nalja ja teda tehti maha ja ei antud merikarpi ehk siis sõnaõigust. Simon oli see, kes avastas mäeotsas oleva koletise saladuse, kuid enne kui ta seda öelda jõudis, ta tapeti. See näitab kui ebaõiglane võib maailm olla. Hoolivad ja ausad inimesed kannatavad kõige rohkem. Kui tuua paralleele tänapäevaga, oleks Simon justkui mõni kirjanik või luuletaja, kes näitab inimese loomust ilma ilustamata, kuid keda ei taheta kuulda võtta ja üritatakse tõde eitada ja maha teha.

Ralph - ta oli hea liider ja sihikindel. Võrreldes Jackiga polnud ta auahne ega julm. Ta suutis terve raamatu vältel pidada kinni oma eesmärgist - koju pääsemisest. Nii nagu poliitikaski hakkasid teised teda halvustama ja unustasid eesmärgi. Samuti nagu valimiste eel, keskendutakse teiste halvustamisele rohkem, kui meie riigi eluolu parandamisele.

Jack - oli auahne ja võimu ihkav. Tänapäeva maailmas poliitik, kes üritab kõiki enda mõjusfääri saada. Jacki eesmärgid erinesid Ralphi omadest. Jack lasi ennast juhtida inimlikest instintidest. Ta soovis küttida ja selle tulemusel süüa saada. Tänu sellele ta võitiski poisid enda poolele. Tal oli küll nö üllas eesmärk, kuid ühel hetkel läks sellega üle piiri. Oleks saanud ka ilma hukkunuteta süüa saada.

Põssa - oli omapärane tark poiss, kes oli samas arg. Ta oli Ralphile truu ja toetas teda ning samas kasutas ka teda oma ideede välja ütlemiseks ja mõtete avaldamiseks. Nagu positsiooni hoidmisega ikka tuleb kuulajatele muljet avaldada ja seda tegi Ralph narrides koos teiste poistega Põssat, et säilitada positsiooni ja meelejärgi olla. Selle peale Põssa solvus, kuid leebus ruttu.

Merikarp - andis sõnaõiguse. See õrn asjake ühendas poisse, kuid mida aeg edasi seda ebaolulisemaks see muutus enamuste jaoks, välja arvatud Ralphi ja Põssa jaoks. Merikarp sümboliseerib inimlikkust, sõnaõigust ja samas ka võimu. Karbi purunemisega kaotas Ralph oma võimu Jackile. Sama lihtne ja kerge nagu karbi purunemine on ka võimu kaotamine,

Suits - oli kõige olulisem Ralphile, kes suitsu tegemise plaaniga ka välja tuli. Suits oli lootuse ja elu sümbol. Andis poistele lootust pääsemiseks ja näitas, et saarel on elu ja inimesed. Samas on irooniline, et nad soovisid sealt pääseda, kuid proovisid ise üksteist tulega hävitada, pannes metsa põlema.

Kärbeste jumal - oli seapea teiba otsas. Seapea võis sümboliseerida koletist, keda kõik poisid kartsid ja ei suutnud lahti lasta hirmudest koletise ees, kes nö ilmus pimedusest. Sellest lõpmatust teadmatusest, mis seal pimeduses end peita võib. Just nagu ei suutnud kärbsed lahti lasta seapeast. Samas võib ka seapea sümboliseerida Jacki, kelle ümber tiirlesid poisid ehk kärbsed ja ei suutnud temast loobuda kuna ta pakkus neile süüa.

Kui alguses polnud raamat minu jaoks väga köitev, siis pärast paari peatükki oli see juba väga põnev ja huvitav. Mulle meeldis väga see lugemine. Sünge, kuid samas nii köitev. Mõistan nüüd raamatu populaarsuse põhjust ja loodan ka, et sain mõttest aru. Autor üritas näidata inimestele, milliseks võime me muutuda, kui võtta meilt kõik harjumuspärane ja tuttav. Suurem osa poisse ei suutnud säilitada oma algset soovi, vaid lasid ennast juhtida instinktidel. Raamat oli kirjutatud ajal kui inimesed taastusid sõjast. Võimalik, et Golding üritas läbi laste näidata inimestele, millised me oleme. Omakasupüüdlikud ja tapahimulised? Tol ajal inimene vist selline oligi. Kas ka tänapäeval? Ma loodan, et mitte.

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: 
Rocca al Mare Kooli puhvet, 9. jaanuar 2015 kell 9.25 - 11.05
Osalejad: 
Mariett, Johanna, Lisann
Raamatu autor ja pealkiri:
"Alaskat otsides"  John Green

Võtmeteemad: 
Viimased sõnad - oli Milesi kirg. Tema mõtted keerlesid, kas ümber Alaska või ümber viimaste sõnade. Ta soovis teada iga inimese viimseid sõnu. Ka Alaska, mida ta kahjuks ei saanud kunagi teada.

Kannatuste labürint - Alaska järeldus, pani arvatavasti mõtlema kõiki lugejaid. Ta arvas, et kannatus jääb alatiseks. Üksteisele kurja tegemine ja kurja kannatamine. Labürint on täis kannatusi. Tuleb teha otsus, kas kiigata üle labürindimüüri ja leida õige tee või minna teist teed - otse ja kiiresti.

Suitsetamine/ joomine - suurem osa vestlusi toimus samal ajal kui suitsetamine ja joomine. See oli nende ühine vajadus, mida nad jagasid üksteisega. Samuti pajatati üksteisele lugusid oma minevikust täis peaga. Need kahjulikud tegevused suurendasid nende sõprust. Paneb mõtlema, kas lugu oleks lõppenud teisiti, kui nad oleksid jätnud suitsud suitsetamata ja pudelid puutumata?

Suur Võib-olla - põhjus, miks Töntsu läks Culver Creeki internaatkooli. Otsima enda Suurt Võib-ollat. Põhjust miks elada.

Võtmestseenid:
Alaskaga koos loodud tüng - tüng ise ei mänginud niivõrd suurt rolli, kui tünga ajal varjus püsimine. Nad peitsid ennast küünis ning jõid ja rääkisid üksteisele asju, mida nad kainest peast poleks rääkinud. Seal viibimine suurendas nende usaldust üksteisesse ja suurendas sõprust. Samuti tünga planeerimisest osa saamine oli suur usalduse küsimus ning see ühendas neid noori.

Alaska surm - oli loo põhisündmus. Raamat oli jagatud kahte perioodi - aeg enne Alaska surma ja aeg pärast Alaska surma.  See sündmus keeras segi kõigi inimeste elud. Alaska oli väga paljudele inimestele väga oluline. Eriti Töntsule, keda Alaska oli enne oma surma suudelnud ning andnud lubaduse, et ta tuleb tagasi. Pärast Alaska surma oli Töntsu hinges auk. Ta oli kaotanud oma Suure Võib-olla ning ei suutnud leppida tõsiasjaga, et Alaska ei naase tema juurde enam kunagi.

Alaskale pühendatud tüng - tüng, mille planeerimisega oli Alaska juba algust teinud, kuid mille viisid lõpuni Töntsu ja Kolonel ning teised kooliõpilased. See sisaldas endast strippari kutsumist Kõnepäevale kõnet pidama. Tünga tähtsus seisnes selles, et see andis nii õpetajatele kui ka õpilastele hingerahu ja lohutust. Teadmise, et Alaska on nüüd igaveseks lahkunud.

Võtmetegelased: 
Miles/ Töntsu - oli raamatu üks peategelastest, kes üritas leida iseennast, oma Suurt Võib-ollat ja kohta, kuhu ta kuulub. Raamat oli mina-vormis kirjutatud ning just Miles oli see, kes kogu lugu jutustas.

Alaska - oli noor kütkestav neiu. Esimene tüdruk, keda Töntsu armastas. Suur osa raamatust keskendus Alaskale ja tema probleemidele.

Alaska ema - ta oli Alaskale väga tähtis ning Alaska parimad ja halvimad mälestused olid temaga seotud. Tema ema mängis rolli Alaska surmas ning mõjutas Alaska suhtumist ellu.

Kolonel - oli Töntsu esimene sõber. Sõber, kes oli valmis tema eest välja seisma. Siiski olid neil ka omad tülid ja probleemid, kuid nad usaldasid üksteist. Kolonel oli suur vajadus saada teada, mis Alaskaga juhtus enne surma. Tänu tema vajadusele ja peale käimisele nad seda ka uurima hakkasid.

Võtmesümbolid: 
Valged lilled - olid auto tagaistmel kui Alaska suri. Valged lilled olid pühendatud Alaska emale, kes suri, kui Alaska oli veel väike. Need tuletasid talle meelde, et ta oli unustanud oma ema surma ning pani aluse edasistele sündmustele.

Viimased sõnad - see oli Töntsu kirg. Teda huvitasid inimeste viimased sõnad rohkem, kui inimesed ise. Samuti peale Alaska surma, oli Töntsu soov teada saada, mis olid Alaska viimased sõnad. Teda ei huvitanud miks ja kuidas ta suri.

Labürint - nii Alaska kui ka Töntsu üritasid välja mõelda, mida oli Bolivar mõelnud lausega "Kuidas ma üldse sellest labürindist välja saan?". Alaska jõudis järeldusele, et labürint ei ole elu ega surm. See on lihtsalt kannatuste labürint. Valu ja kannatamine. Ise kurja tegemine ja kurja kannatamine. Sellega tekkis uus küsimus - kuidas pääseda välja kannatuste labürindist? Võimalusi on kaks. Läbi labürindi või otse ja kiiresti, kuid kannatus jääb alatiseks. See on üks elu osa.

Suitsetamine - leidis aset iga muu tegevuse juures. Suitsetamine ühendas neid noori, neil kõigil oli sama kiusatus. Selle saatel kurdeti muresid ja sepitseti salaplaane.

Kokkuvõte: 
Raamatu üle oli keeruline arutleda, kuna raamat kandis endaga nii palju erinevaid mõtteid. Kahjuks peab tõdema, et ma ootasin midagi enamat. See oli väga sügavamõtteline lugu, kuid minu jaoks jäi puudu põnevust. Ma ootasin rohkem tegevust ning õhku jäi rippuma nii palju küsimusi, millele vastuste leidmine oli lugeja töö. Siiski oli see väga aus ja südamlik lugu sellest, kuidas üks sündmus võib muuta kogu elu. Täpselt sama erinevad nagu on inimesed, on ka inimeste toimetulek surmaga väga erinev. Üks soovib teada põhjuseid, teine soovib jälle kustutada selle inimese oma elust jäägitult ning kolmas tuleb toime juba hoopis muud moodi.

Õudne Eesti

Õudne Eesti
Koostanud Indrek Hargla. 

Novembrikuu lugemine oli seekord Indrek Hargla poolt koostatud "Õudne Eesti". Raamat on kokku pandud paljude Eesti kirjanike poolt kirjutatud õuduslugudest, millest meie pidime valima 10.

Rõugataja tütar
Friedrich Reinhold Kreutzwald 

Kreutzwaldi poolt kirjutatud jutt tõestas taaskord, et valel on lühikesed jalad. Kõik valed tulevad ükskord välja. Kas siis varem või hiljem, kuid kunagi ikka.

Metsavaim
Veiko Belials

See on traagiline lugu, kus halb võidab hea. Kohutav on mõelda, et tänapäeval juhtub sellist asja palju, mitte küll tapmist, kuid inimestele oluliste metsade hävitamist, kas siis tööstuslikul eesmärgil või muul põhjusel. Iga nädalaga jääb metsamaa pindala maailmas vähemaks. Puid küll istutatakse juurde, kuid ühe suure puu kasvamine võtab aega 20 aastat või rohkemgi. Selle maha võtmine, aga mõned minutid. Maailma populatsioon aina kasvab. Inimeste keskmine eluiga aina tõuseb. Linnad kasvavad. Majad kerkivad. Metsad hävivad. Globaalne soojenemine, mis suurendab metsade hävingut. Iga pisitegur mängib rolli looduse elus hoidmises.

Kojutulek
Liisi Ojamaa

"Kojutulek" jäi mulle arusaamatuks. Ühel õhtul läks neiu oma sõbra poole, kus mängiti kaarte ja kurdeti muresid. Järgmisel hetkel oli see neiu juba laua all ja ümbritsevad inimesed surnud. Ei tea ma siiani, mis loos täpselt juhtus ning seetõttu ei oska ma ka öelda, mida autor looga proovis öelda.

Suurte kuuskede man
Juhan Jaik

"Suurte kuuskede man" räägib loo sellest, kuidas mees nimega Jakop tapab süütuid loomi lihtsalt sõltuvusest ja oma lõbuks. Ei mingil eesmärgil. Ta tapab ja jätab tihtipeale looma lihtsalt vedelema. Jakop seab oma järgmiseks eesmärgiks tappa karu, kuid juhtub vastupidi. Karu tapab tema. Loodus maksis Jakopile kätte. Kui inimesed teevad loodusele liiga, teeb ka loodus inimestele liiga. Kõik jõuab ringiga tagasi.

Öö nõiapoes
Gert Helbemäe

See lugu annab selgituse, kuidas katk Tallinnas alguse sai. Kas sellel ka tõepõhi all on, seda ei tea keegi.
Ühel ööl koputavad raeapteekri aknale 3 meest ning soovivad ühele neist rohtu, kuna tal on paha. Apteeker hakkab rohtu kokku segama, kui järsku on kohal vanem härra, kes soovib surma vastu rohtu. Ta hakkab oma kepiga rohte puudutama. Härra puudutab ka apteekrit, mille peale saab apteeker kole pahaseks ning härra kaob märkamatult. Mehed lahkuvad, kuid jätavad haige sõbra apteekri juurde ööseks paranema. Järgmisel hommikul avastas ta, et noormehel on põsel punn, mis viitab katkule. Seda see ka oli. Talle tuli meelde jutt katkumehikesest, kes käib ja puudutab inimesi oma kepiga ning seejärel jäävad inimesed katku. Kolme päeva pärast oli ka apteeker surnud.
Hiljem viidati sellele kui haigusele, mille vastu pole rohtu. Niisamuti pole ka rohtu sõja ja vananemise vastu. Väidetavalt aitab ainult Jumalik sõna ja palve.

Surnu pärandus
Aleksander Tassa

Igal inimesel on oma salajased hobid. Hobid millest keegi midagi ei tea. Vahest võivad need hobid olla ka millegi/kellegi kogumine. Selles loos kogus mees usse. Mürgiseid usse, kes lõpuks tapsid inimese. Vahest võib olla mõni hobi ka surmav, eluohtlik.
Ohvrid
Jaan Oks

Ühes külas kaob mõnikord mõni noormees. Keegi ei leia teda kunagi. Keegi ei tea miks nad kaovad. Ainuke asi, mida teatakse on see, et noormehed lähevad välja ja peale seda kaovad. Arvatakse, et selle taga on vanamoor, kes korjab marju. Tal on tütar Sugu, kellel on mehi vaja. Külarahvas räägib, et vanamoor viib noormehed oma tütrele.

Ussid tõusevad õhku
Jaak Sarapuu

Jaan tappis oma töö tõttu sadu usse ning siis tapsid ussid tema. Tehes ühtedele head, teeme me teistele halba. Iga asi on kahe otsaga. Oleneb ainult millisest vaatenurgast vaadata. Jaan tegi kõigest oma tööd, tegi ülemusele rõõmu. Samas tehes haiget ussidele ning hävitades nende kodusid.

Surm
Richard Roht

Loo peategelane kohtas Surma. Vähemalt seda arvan mina. Surm on raske teema. Veel raskem on sellele kuju andmine, kirjeldada Surma välimust. Siiski teab igaüks, mida Surm inimesega teeb - Surm kustutab inimese silmis oleva sära. Paneb selle sära igaveseks kahe suletud luugi taha kinni.


Autokrati ebaõnn
Lew R. Berg

Võib juhtuda, et unenäod saavad ilmsiks. Ma arvan, et seda soovis autor inimestele öelda. Unenägudele tuleks tähelepanu pöörata. Iga pisemale detailile. Just see juhtus loos oleva mehega. Tema unenäos olevad politseinikud eksisteerisid päriselt. Ärgates oli tema esimene mõte, et see oli kõigest unenägu. Seda see oligi, kuid osake sellest sai ilmsiks. Nii võib juhtuda meie kõigiga.

Kuristik rukkis

Kuristik rukkis
J. D. Salinger

    Kätte on jõudnud taas aeg blogipostituseks. Selle korra lugemine oli J. D. Salingeri "Kuristik rukkis". Olin kuulnud raamatu kohta erinevaid arvamusi, et on hea ja populaarne raamat noortele ning just klassikaline lugemine, mida ma just tahtsin. Nii ma siis hakkasingi õhinaga raamatut lugema, lootes leida sealt seda, mida nii paljud kiitsid, kuid paljud ka kritiseerisid.
    Raamatus räägib noormees nimega Holden Caulfield detailselt paarist päevast oma elus ning takistustest oma teel. Algatuseks visatakse ta välja Pencey koolist ning ta otsustab paar päeva enne oma ametlikku lahkumist põgeneda Penceyst ja sõita rongiga New Yorki. Seal kohtub ta oma sõbratari Sallyga, kellele ta laob ette oma plaanid mida ta kavatseb ette võtta koos temaga. Holdenil tekib kange tahtmine näha oma õde Phoebet, keda ta peab üheks kõige nutikamaks tüdrukuks maailmas, kuigi ta on alles nii noor. Niisiis lähebki ta koju. Järgmisel päeval kutsub ta Phoebe koolist ära ja soovib temaga hüvasti jätta, kuna tal on plaan lahkuda.  Phoebe ilmub, aga kohale kohvritega nagu aimates Holdeni plaani. Tänu oma õe kangekaelsusele ja armastusele Phoebe vastu, Holden siiski loobub oma plaanist.
    Kui esmapilgul ei saanud ma raamatu põhimõttest aru ja ei mõistnud, mida autor selle kõigega öelda soovis, siis peale arutamist ja analüüsimist see viga paranes. Ma märkasin väikseid detaile rohkem, mis andsid aimu kogu pildist, kui enne olid leitud ainult üksikud osad.
    Tükke uuesti kokku lappides mõistsin, kui mässumeelse ja negatiivse mõttemaailmaga Holden oli. Ta oli arusaamal, et täiskasvanud on tema vastu ning, et nende mõtted ja teod on üleni võltsid. Ta ei proovinudki täiskasvanute mõtteid ning tegusid mõista ning samuti ei mõistnud täiskasvanud teda.  Ma arvan, et seepärast Holden oligi nii üksik, kuigi ta üritas leida ka täiskasvanutega kontakti, ei suutnud ta peale laste, kellegi teisega seda leida. Noormehe arust oli ainult lastes seda ausust ja nö rikkumatust, mis vanemaks saades kaob. Just seetõttu sooviski Holden saada püüdjaks rukkipõllul ehk kaitsta lapsi täiskasvanu elu pahede eest. Konfliktide. Valede. Murede. Kõige selle eest, mis hävitaks nende lapselikkuse ja aususe. Holden soovis olla inimene, kes kõnnib päevast päeva kuristiku serval ning kaitseb lapsi sellesse sügavasse ja väljapääsematusse kuristikku kukkumast. Ta oli nõus ohverdama iseennast ja oma vajadusi, et kaitsta kõige nõrgemaid ja haavatavamaid olevusi - lapsi.
    Kas polegi muud võimalus, kui ainult kuristikku kukkuda? Me ei pääse keegi ju elu negatiivsest poolest. Kuuleme me tihti lauset "Võta elult kõik, mis võtta annab". Elus on ka ju halvemaid aegu, me ei saa neid võtmata jätta. Kas pole võimalik negatiivseid pooli kogedes, edasi rukkipõllul mängida ja nautida seda paremat elu osa? Tekib küsimus, kas mina olen juba kuristiku serval? Olen ma veel kaugel sellest või olen ma juba kuristikku kukkunud?

Lohetätoveeringuga tüdruk

Lohetätoveerinuga tüdruk
Stieg Larsson

   Minu seekordne suvelugemine oli "Lohetätoveeringuga tüdruk" Stieg Larssoni poolt. Lühidalt rääkis raamat sellest kuidas majandusajakirjanik Mikael Blomkvisti elu jookseb kokku ning tal on vaja aeg mahavõtta, kuid tööstur Henrik Vanger teeb talle pakkumise, millest on raske loobuda. Ta peab uurima välja, mis juhtus ühe Henrik Vangeri jaoks olulise suguvõsaliikmega Harriet Vangeriga. Kõheldes ja erinevaid võimalusi kaaludes võtab Mikael Blomkvist selle töö vastu. Ta saab omale abilise -  Lisbeth Salanderi, kes on üks parimaid häkkereid maailmas. Uurides ja aina lähemale lahenduseni jõudes, mässivad nad end ohtu, millest neil endil aimugi pole...
   Selle raamatu lõpplahendus hämmastas nii mind kui ka arvatavasti suuremat osa inimesi kes seda kunagi lugenud on. See oli ootamatu. Väga ootamatu, kuid just see mulle nii väga meeldiski -  ma ei teadnud ega osanud aimatagi kuidas lugu välja areneb, millist rolli mängivad inimesed selles loos, kes on kurikael, kes süütu kannataja. Iga peatükiga tuli küsimusi juurde, põnevus ja müsteerium aina kasvas, kuid raamat  oli keeruline, lugema pidi tähelepanelikult, üksiksasju oli palju, võimalik, et liigagi palju, kuid see on ainuke noomitus mida öelda, muidu oli raamat väga köitev ja kaasahaarav, peale igat peatükki tekkis kahtlusaluseid juurde ja iseendaga mõttes arutades üritasin selgusele jõuda, kuidas lugu lõppeb, mis saab edasi, kes siis on see kurikael.
   Seda raamatut lugedes ja sellest osa saades, sain ma aru, kui petlik võib olla esmamulje, et asjad ei ole alati nii nagu paistab ning inimesed ei ole alati sellised nagu me soovime neid olevat, et elu võib ühel hetkel võtta täiesti teise pöörde, just nagu selles raamatus juhtus. See raamat jäi mind pikaks ajaks painama ja siiani tagasi mõeldes sellele raamatule, paneb mind imetlema see kuidas kirjanik suutis kuni raamatu viimase leheküljeni põnevust üleval hoida.
   Ma siiralt soovitan seda kõigil huvilistel ning kellele ei tekita raskusi detailne ja natuke keerulisem lugemine ning saada osa sellest müsteeriumist :)