"Libahunt"
August Kitzberg
Raamat oli kirjutatud näidendi vormis. Seega lugemine oli natukene häiritud selgituste ja nimede tõttu, kes nüüd räägib ja kuidas ta seda teeb. Mis puutub aga loosse endasse, siis oli see väga sügavamõtteline ja täitsa huvitav. Raamatut on võimalik mitut moodi tõlgendada ja mõtteid on selles loos palju. Seekord jätan ma lühikese sisukokkuvõtte vahele ja asun oma mõtete juurde.
Kõige sümpaatsem mulje jäi minul Tiinast. Ma tundis talle kaasa isegi. Kuigi ta oli tihtipeale järsk ja tegi ka haiget, ei olnud ta kunagi väärt seda, mis talle tehti. Tema mineviku tõttu kannatas ta meeletult. Lihtsalt sellepärast, et ta olevat nö nõia tütar. Isegi aastate möödudes ei unustanud keegi seda, mis oli juhtunud tema emaga.
Teda reedeti nii mitmel moel. Inimesed, kes ta üles kasvatasid ja olid hoidnud, kui oma last, tõrjusid ta eemale ja süüdistasid teda selle põhjal, mida küla pealt kuulda oli.
Margus, kui lapsepõlve armastus, jättis ta üksi kõigi oma murede ja probleemidega, siis kui Tiina vajas toetust kõige rohkem. Samas mõistan ma ka Margust. Ta ei soovinud oma vanematele pettust valmistada ega langeda külarahva halvustavate juttude ohvriks. Kuigi ma arvan, et armastus on midagi, mille pärast võiks tuua ka suuri ohverdus. Ju oli siis see ohverdus Margusele liiast. Ta ei oleks suutnud taluda vanemate halvakspanu ja külarahva kurja keelt.
Sealt jõuangi ma külarahvani, kes lasi ennast mõjutada sellest, mida peretütar Mari ütles ja rääkis, uskudes iga ta sõna. Usuti teda seetõttu, et Mari on oma küla inimene ja ta elab Tiinaga koos. Siiski polnud kellelgi kindlat tõestust tegelikkuse kohta.
Ma arvan, et Mari ajendas sellistele tegudele ja sõnadele armukadedus. Teadis ta ju isegi, et Margus on armunud Tiinasse ja Tiina olevat ka temast parem igas mõttes. Mari tundis ennast teisejärgulisena. Ju algeselt ka vanemad pooldasid Tiinat rohkem, kuid aja möödudes see muutus. Marguse sümpaatia jäi siiski Tiinale, et ka Marguse sümpaatiat võita, segas ta ka külarahva väga sügavalt sellesse.
Mind pani väga mõtlema see kartus hundi ees. Nii nagu vanasti leidub ka tänapäeval Eestis hunte. Kui hakata uurima ja vaatama, leiab, et terve hunt ei tapa inimest ja hundi tõttu surnud inimeste hulk on oluliselt väiksem kui surmajuhud, mille on põhjustanud inimene. Miks siis hunti kardetakse? Vanasti polnud huntidel metsas süüa ning nad kippusid tapma lambaid ja muid koduloomi. Vahest ka inimest, kui need kokku sattusid. Hunt tapab, et kaitsta ennast ja oma järglasi või söögipuudusest. Ta ei tapa kunagi, et konkreetselt inimesele valu tekitada. Mitte kunagi. Ja kui hunt tekitab valu siis ainult füüsilist, mitte vaimset.
Kui palju on võimeline inimene haiget tegema ja tapma? Elupäevad on inimesed üksteisele haiget teinud, üritades seeläbi ise edukam ja parem olla. Teenida sellega teiste ees austust, põhjenduseks toodakse õiglus. Inimesed on viidud võllapuule, isegi lapsed. Inimene tapab inimese. Need surmajuhud küündivad miljonitesse, kus inimesed on üksteist tapnud. Sõjad, mõrvad - kõik on inimese kättetöö. Siiski kardame me rohkem hunti kui inimest. Miks? Me oleme harjunud, et iga päev puutume me kokku sadade, võib-olla isegi tuhandete inimestega, ilma kartuseta. Kui me nendega räägime, ei mõtle me sellele, milleks on inimene võimeline. Ei mõtle me sellele, mida inimesed on üksteisele terve ajaloo vältel teinud. Ma ei kujutaks ette elu, kus ma kardan inimest kellega mul on täiesti normaalne vestlus. See tundub meie jaoks nii iseenesestmõistetav.
Kui hundi puhul on ta võimeline tekitama ainult füüsilist valu siis inimene on ka võimeline tekitama sellele lisaks vaimset valu. Nii et kui lugeda ette hundi plussid ja miinused ning inimese plussid ja miinused, siis tuleks välja, et õigem oleks karta inimest. Siiski mõtleme reaalselt, me ei suudaks elada terve elu pidevas hirmus inimese ees.
Ma arvan, et kui inimesed viibiksid iga päev koos hundiga siis poleks seda hirmu. Samuti poleks enam hunt see hunt, kelleks inimesed teda peavad. Kaoks lood hundist kui metsakutsust ja need tobedad müüdid hundist, mis teevadki selle looma hundiks. Võib-olla hirm hoiabki kõike elus, säilitab ajalugu.
Seega minu arvamus on, et ärme karda inimesi nii, et me kõnnime neist suure kaarega mööda ja ei puutu kokku, kuigi nad on kõigeks võimelised. Ärme kaota hirmu hundi ees, sest siis kaoks kõik ajalugu hundist ja hunt poleks enam hunt, kuid selle hirmuga hundi ees tuleb jääda mõistlikuse piiri. Poleks õige korrata viga, et kardame hunti kui surma ja inimene on pühak. Sellise mõtteviisiga ei jõuaks inimkond kaugele.
pühapäev, 29. märts 2015
kolmapäev, 4. märts 2015
Kärbeste jumal
"Kärbeste jumal"
William Golding
Sai ka minul loetud Goldingu ülipopulaarne ja suurt tuntust kogunud romaan "Kärbeste jumal". Enne lugema asumist tegin kerge eeltöö. Uurisin, mida ma lugema hakkan. Sain teada, et raamatul on väga sügav filosoofiline sisu. See tekitas vähesel määral ebakindlust, kas ikka leian selle mõtte?
Raamat rääkis 6-13 aastastest Inglise poisest, kes olid peale lennuõnnetust sattunud asustamata saarele ilma ühegi täiskasvanuta. Alguses oli kõik väga tore ja kõik õnnestus väga hästi. Peeti koosolekuid, jagati rollid ja ülesanded. Pealikuks sai Ralph ja kütte juhtis Jack. Kõige oluliseim ülesanne oli mäetipus tule hoidmine, et mööda sõitvad laevad neid märkaksid. Igal ühel oli oma kohustus, mida oli vaja täita. Seda tehtigi, alguses. Mida aeg edasi seda keerulisemaks muutusid poiste omavahelised suhted ning kohustused jäeti kus see ja teine. Tähtsaks muutus küttimine ja mäng, mitte pääsemine. Kui algselt surusid kõik maha oma ihad ja Jack oma soovi olla liider, siis varsti see nii enam polnud. Poisid löödi lahku ja konfliktid said alguse. Läbi raamatu püsis hirm koletis ja teadmatuse ees. Arvati, et metsas peidab ennast koletis ning see ajendas ka poisse mõningatele tegudele. Nad ei teadnud, kas nad pääsevad sellelt saarelt, kes seal metsas olla võib, kas nad surevad sinna saarele ja ei näe kunagi oma vanemaid?
Raamatu põhitegelastest ja sümbolitest:
Simon - ta oli väga tark ja avara mõttemaailmaga poiss, kellel oli väärt ideid, kuid ta oli arg ja tagasihoidlik, mistõttu keegi ei kuulanud teda. Tänu avarale mõttemaailmale nägi ta, kuidas asjad tegelikult on - koletised, mida kõik kartsid, olid nemad ise. Teistele poistele pakkus see mõte nalja ja teda tehti maha ja ei antud merikarpi ehk siis sõnaõigust. Simon oli see, kes avastas mäeotsas oleva koletise saladuse, kuid enne kui ta seda öelda jõudis, ta tapeti. See näitab kui ebaõiglane võib maailm olla. Hoolivad ja ausad inimesed kannatavad kõige rohkem. Kui tuua paralleele tänapäevaga, oleks Simon justkui mõni kirjanik või luuletaja, kes näitab inimese loomust ilma ilustamata, kuid keda ei taheta kuulda võtta ja üritatakse tõde eitada ja maha teha.
Ralph - ta oli hea liider ja sihikindel. Võrreldes Jackiga polnud ta auahne ega julm. Ta suutis terve raamatu vältel pidada kinni oma eesmärgist - koju pääsemisest. Nii nagu poliitikaski hakkasid teised teda halvustama ja unustasid eesmärgi. Samuti nagu valimiste eel, keskendutakse teiste halvustamisele rohkem, kui meie riigi eluolu parandamisele.
Jack - oli auahne ja võimu ihkav. Tänapäeva maailmas poliitik, kes üritab kõiki enda mõjusfääri saada. Jacki eesmärgid erinesid Ralphi omadest. Jack lasi ennast juhtida inimlikest instintidest. Ta soovis küttida ja selle tulemusel süüa saada. Tänu sellele ta võitiski poisid enda poolele. Tal oli küll nö üllas eesmärk, kuid ühel hetkel läks sellega üle piiri. Oleks saanud ka ilma hukkunuteta süüa saada.
Põssa - oli omapärane tark poiss, kes oli samas arg. Ta oli Ralphile truu ja toetas teda ning samas kasutas ka teda oma ideede välja ütlemiseks ja mõtete avaldamiseks. Nagu positsiooni hoidmisega ikka tuleb kuulajatele muljet avaldada ja seda tegi Ralph narrides koos teiste poistega Põssat, et säilitada positsiooni ja meelejärgi olla. Selle peale Põssa solvus, kuid leebus ruttu.
Merikarp - andis sõnaõiguse. See õrn asjake ühendas poisse, kuid mida aeg edasi seda ebaolulisemaks see muutus enamuste jaoks, välja arvatud Ralphi ja Põssa jaoks. Merikarp sümboliseerib inimlikkust, sõnaõigust ja samas ka võimu. Karbi purunemisega kaotas Ralph oma võimu Jackile. Sama lihtne ja kerge nagu karbi purunemine on ka võimu kaotamine,
Suits - oli kõige olulisem Ralphile, kes suitsu tegemise plaaniga ka välja tuli. Suits oli lootuse ja elu sümbol. Andis poistele lootust pääsemiseks ja näitas, et saarel on elu ja inimesed. Samas on irooniline, et nad soovisid sealt pääseda, kuid proovisid ise üksteist tulega hävitada, pannes metsa põlema.
Kärbeste jumal - oli seapea teiba otsas. Seapea võis sümboliseerida koletist, keda kõik poisid kartsid ja ei suutnud lahti lasta hirmudest koletise ees, kes nö ilmus pimedusest. Sellest lõpmatust teadmatusest, mis seal pimeduses end peita võib. Just nagu ei suutnud kärbsed lahti lasta seapeast. Samas võib ka seapea sümboliseerida Jacki, kelle ümber tiirlesid poisid ehk kärbsed ja ei suutnud temast loobuda kuna ta pakkus neile süüa.
Kui alguses polnud raamat minu jaoks väga köitev, siis pärast paari peatükki oli see juba väga põnev ja huvitav. Mulle meeldis väga see lugemine. Sünge, kuid samas nii köitev. Mõistan nüüd raamatu populaarsuse põhjust ja loodan ka, et sain mõttest aru. Autor üritas näidata inimestele, milliseks võime me muutuda, kui võtta meilt kõik harjumuspärane ja tuttav. Suurem osa poisse ei suutnud säilitada oma algset soovi, vaid lasid ennast juhtida instinktidel. Raamat oli kirjutatud ajal kui inimesed taastusid sõjast. Võimalik, et Golding üritas läbi laste näidata inimestele, millised me oleme. Omakasupüüdlikud ja tapahimulised? Tol ajal inimene vist selline oligi. Kas ka tänapäeval? Ma loodan, et mitte.
William Golding
Sai ka minul loetud Goldingu ülipopulaarne ja suurt tuntust kogunud romaan "Kärbeste jumal". Enne lugema asumist tegin kerge eeltöö. Uurisin, mida ma lugema hakkan. Sain teada, et raamatul on väga sügav filosoofiline sisu. See tekitas vähesel määral ebakindlust, kas ikka leian selle mõtte?
Raamat rääkis 6-13 aastastest Inglise poisest, kes olid peale lennuõnnetust sattunud asustamata saarele ilma ühegi täiskasvanuta. Alguses oli kõik väga tore ja kõik õnnestus väga hästi. Peeti koosolekuid, jagati rollid ja ülesanded. Pealikuks sai Ralph ja kütte juhtis Jack. Kõige oluliseim ülesanne oli mäetipus tule hoidmine, et mööda sõitvad laevad neid märkaksid. Igal ühel oli oma kohustus, mida oli vaja täita. Seda tehtigi, alguses. Mida aeg edasi seda keerulisemaks muutusid poiste omavahelised suhted ning kohustused jäeti kus see ja teine. Tähtsaks muutus küttimine ja mäng, mitte pääsemine. Kui algselt surusid kõik maha oma ihad ja Jack oma soovi olla liider, siis varsti see nii enam polnud. Poisid löödi lahku ja konfliktid said alguse. Läbi raamatu püsis hirm koletis ja teadmatuse ees. Arvati, et metsas peidab ennast koletis ning see ajendas ka poisse mõningatele tegudele. Nad ei teadnud, kas nad pääsevad sellelt saarelt, kes seal metsas olla võib, kas nad surevad sinna saarele ja ei näe kunagi oma vanemaid?
Raamatu põhitegelastest ja sümbolitest:
Simon - ta oli väga tark ja avara mõttemaailmaga poiss, kellel oli väärt ideid, kuid ta oli arg ja tagasihoidlik, mistõttu keegi ei kuulanud teda. Tänu avarale mõttemaailmale nägi ta, kuidas asjad tegelikult on - koletised, mida kõik kartsid, olid nemad ise. Teistele poistele pakkus see mõte nalja ja teda tehti maha ja ei antud merikarpi ehk siis sõnaõigust. Simon oli see, kes avastas mäeotsas oleva koletise saladuse, kuid enne kui ta seda öelda jõudis, ta tapeti. See näitab kui ebaõiglane võib maailm olla. Hoolivad ja ausad inimesed kannatavad kõige rohkem. Kui tuua paralleele tänapäevaga, oleks Simon justkui mõni kirjanik või luuletaja, kes näitab inimese loomust ilma ilustamata, kuid keda ei taheta kuulda võtta ja üritatakse tõde eitada ja maha teha.
Ralph - ta oli hea liider ja sihikindel. Võrreldes Jackiga polnud ta auahne ega julm. Ta suutis terve raamatu vältel pidada kinni oma eesmärgist - koju pääsemisest. Nii nagu poliitikaski hakkasid teised teda halvustama ja unustasid eesmärgi. Samuti nagu valimiste eel, keskendutakse teiste halvustamisele rohkem, kui meie riigi eluolu parandamisele.
Jack - oli auahne ja võimu ihkav. Tänapäeva maailmas poliitik, kes üritab kõiki enda mõjusfääri saada. Jacki eesmärgid erinesid Ralphi omadest. Jack lasi ennast juhtida inimlikest instintidest. Ta soovis küttida ja selle tulemusel süüa saada. Tänu sellele ta võitiski poisid enda poolele. Tal oli küll nö üllas eesmärk, kuid ühel hetkel läks sellega üle piiri. Oleks saanud ka ilma hukkunuteta süüa saada.
Põssa - oli omapärane tark poiss, kes oli samas arg. Ta oli Ralphile truu ja toetas teda ning samas kasutas ka teda oma ideede välja ütlemiseks ja mõtete avaldamiseks. Nagu positsiooni hoidmisega ikka tuleb kuulajatele muljet avaldada ja seda tegi Ralph narrides koos teiste poistega Põssat, et säilitada positsiooni ja meelejärgi olla. Selle peale Põssa solvus, kuid leebus ruttu.
Merikarp - andis sõnaõiguse. See õrn asjake ühendas poisse, kuid mida aeg edasi seda ebaolulisemaks see muutus enamuste jaoks, välja arvatud Ralphi ja Põssa jaoks. Merikarp sümboliseerib inimlikkust, sõnaõigust ja samas ka võimu. Karbi purunemisega kaotas Ralph oma võimu Jackile. Sama lihtne ja kerge nagu karbi purunemine on ka võimu kaotamine,
Suits - oli kõige olulisem Ralphile, kes suitsu tegemise plaaniga ka välja tuli. Suits oli lootuse ja elu sümbol. Andis poistele lootust pääsemiseks ja näitas, et saarel on elu ja inimesed. Samas on irooniline, et nad soovisid sealt pääseda, kuid proovisid ise üksteist tulega hävitada, pannes metsa põlema.
Kärbeste jumal - oli seapea teiba otsas. Seapea võis sümboliseerida koletist, keda kõik poisid kartsid ja ei suutnud lahti lasta hirmudest koletise ees, kes nö ilmus pimedusest. Sellest lõpmatust teadmatusest, mis seal pimeduses end peita võib. Just nagu ei suutnud kärbsed lahti lasta seapeast. Samas võib ka seapea sümboliseerida Jacki, kelle ümber tiirlesid poisid ehk kärbsed ja ei suutnud temast loobuda kuna ta pakkus neile süüa.
Kui alguses polnud raamat minu jaoks väga köitev, siis pärast paari peatükki oli see juba väga põnev ja huvitav. Mulle meeldis väga see lugemine. Sünge, kuid samas nii köitev. Mõistan nüüd raamatu populaarsuse põhjust ja loodan ka, et sain mõttest aru. Autor üritas näidata inimestele, milliseks võime me muutuda, kui võtta meilt kõik harjumuspärane ja tuttav. Suurem osa poisse ei suutnud säilitada oma algset soovi, vaid lasid ennast juhtida instinktidel. Raamat oli kirjutatud ajal kui inimesed taastusid sõjast. Võimalik, et Golding üritas läbi laste näidata inimestele, millised me oleme. Omakasupüüdlikud ja tapahimulised? Tol ajal inimene vist selline oligi. Kas ka tänapäeval? Ma loodan, et mitte.
Tellimine:
Postitused (Atom)