Kuristik rukkis
J. D. Salinger
Kätte on jõudnud taas aeg blogipostituseks. Selle korra lugemine oli J. D. Salingeri "Kuristik rukkis". Olin kuulnud raamatu kohta erinevaid arvamusi, et on hea ja populaarne raamat noortele ning just klassikaline lugemine, mida ma just tahtsin. Nii ma siis hakkasingi õhinaga raamatut lugema, lootes leida sealt seda, mida nii paljud kiitsid, kuid paljud ka kritiseerisid.
Raamatus räägib noormees nimega Holden Caulfield detailselt paarist päevast oma elus ning takistustest oma teel. Algatuseks visatakse ta välja Pencey koolist ning ta otsustab paar päeva enne oma ametlikku lahkumist põgeneda Penceyst ja sõita rongiga New Yorki. Seal kohtub ta oma sõbratari Sallyga, kellele ta laob ette oma plaanid mida ta kavatseb ette võtta koos temaga. Holdenil tekib kange tahtmine näha oma õde Phoebet, keda ta peab üheks kõige nutikamaks tüdrukuks maailmas, kuigi ta on alles nii noor. Niisiis lähebki ta koju. Järgmisel päeval kutsub ta Phoebe koolist ära ja soovib temaga hüvasti jätta, kuna tal on plaan lahkuda. Phoebe ilmub, aga kohale kohvritega nagu aimates Holdeni plaani. Tänu oma õe kangekaelsusele ja armastusele Phoebe vastu, Holden siiski loobub oma plaanist.
Kui esmapilgul ei saanud ma raamatu põhimõttest aru ja ei mõistnud, mida autor selle kõigega öelda soovis, siis peale arutamist ja analüüsimist see viga paranes. Ma märkasin väikseid detaile rohkem, mis andsid aimu kogu pildist, kui enne olid leitud ainult üksikud osad.
Tükke uuesti kokku lappides mõistsin, kui mässumeelse ja negatiivse mõttemaailmaga Holden oli. Ta oli arusaamal, et täiskasvanud on tema vastu ning, et nende mõtted ja teod on üleni võltsid. Ta ei proovinudki täiskasvanute mõtteid ning tegusid mõista ning samuti ei mõistnud täiskasvanud teda. Ma arvan, et seepärast Holden oligi nii üksik, kuigi ta üritas leida ka täiskasvanutega kontakti, ei suutnud ta peale laste, kellegi teisega seda leida. Noormehe arust oli ainult lastes seda ausust ja nö rikkumatust, mis vanemaks saades kaob. Just seetõttu sooviski Holden saada püüdjaks rukkipõllul ehk kaitsta lapsi täiskasvanu elu pahede eest. Konfliktide. Valede. Murede. Kõige selle eest, mis hävitaks nende lapselikkuse ja aususe. Holden soovis olla inimene, kes kõnnib päevast päeva kuristiku serval ning kaitseb lapsi sellesse sügavasse ja väljapääsematusse kuristikku kukkumast. Ta oli nõus ohverdama iseennast ja oma vajadusi, et kaitsta kõige nõrgemaid ja haavatavamaid olevusi - lapsi.
Kas polegi muud võimalus, kui ainult kuristikku kukkuda? Me ei pääse keegi ju elu negatiivsest poolest. Kuuleme me tihti lauset "Võta elult kõik, mis võtta annab". Elus on ka ju halvemaid aegu, me ei saa neid võtmata jätta. Kas pole võimalik negatiivseid pooli kogedes, edasi rukkipõllul mängida ja nautida seda paremat elu osa? Tekib küsimus, kas mina olen juba kuristiku serval? Olen ma veel kaugel sellest või olen ma juba kuristikku kukkunud?
