Õudne Eesti

Õudne Eesti
Koostanud Indrek Hargla. 

Novembrikuu lugemine oli seekord Indrek Hargla poolt koostatud "Õudne Eesti". Raamat on kokku pandud paljude Eesti kirjanike poolt kirjutatud õuduslugudest, millest meie pidime valima 10.

Rõugataja tütar
Friedrich Reinhold Kreutzwald 

Kreutzwaldi poolt kirjutatud jutt tõestas taaskord, et valel on lühikesed jalad. Kõik valed tulevad ükskord välja. Kas siis varem või hiljem, kuid kunagi ikka.

Metsavaim
Veiko Belials

See on traagiline lugu, kus halb võidab hea. Kohutav on mõelda, et tänapäeval juhtub sellist asja palju, mitte küll tapmist, kuid inimestele oluliste metsade hävitamist, kas siis tööstuslikul eesmärgil või muul põhjusel. Iga nädalaga jääb metsamaa pindala maailmas vähemaks. Puid küll istutatakse juurde, kuid ühe suure puu kasvamine võtab aega 20 aastat või rohkemgi. Selle maha võtmine, aga mõned minutid. Maailma populatsioon aina kasvab. Inimeste keskmine eluiga aina tõuseb. Linnad kasvavad. Majad kerkivad. Metsad hävivad. Globaalne soojenemine, mis suurendab metsade hävingut. Iga pisitegur mängib rolli looduse elus hoidmises.

Kojutulek
Liisi Ojamaa

"Kojutulek" jäi mulle arusaamatuks. Ühel õhtul läks neiu oma sõbra poole, kus mängiti kaarte ja kurdeti muresid. Järgmisel hetkel oli see neiu juba laua all ja ümbritsevad inimesed surnud. Ei tea ma siiani, mis loos täpselt juhtus ning seetõttu ei oska ma ka öelda, mida autor looga proovis öelda.

Suurte kuuskede man
Juhan Jaik

"Suurte kuuskede man" räägib loo sellest, kuidas mees nimega Jakop tapab süütuid loomi lihtsalt sõltuvusest ja oma lõbuks. Ei mingil eesmärgil. Ta tapab ja jätab tihtipeale looma lihtsalt vedelema. Jakop seab oma järgmiseks eesmärgiks tappa karu, kuid juhtub vastupidi. Karu tapab tema. Loodus maksis Jakopile kätte. Kui inimesed teevad loodusele liiga, teeb ka loodus inimestele liiga. Kõik jõuab ringiga tagasi.

Öö nõiapoes
Gert Helbemäe

See lugu annab selgituse, kuidas katk Tallinnas alguse sai. Kas sellel ka tõepõhi all on, seda ei tea keegi.
Ühel ööl koputavad raeapteekri aknale 3 meest ning soovivad ühele neist rohtu, kuna tal on paha. Apteeker hakkab rohtu kokku segama, kui järsku on kohal vanem härra, kes soovib surma vastu rohtu. Ta hakkab oma kepiga rohte puudutama. Härra puudutab ka apteekrit, mille peale saab apteeker kole pahaseks ning härra kaob märkamatult. Mehed lahkuvad, kuid jätavad haige sõbra apteekri juurde ööseks paranema. Järgmisel hommikul avastas ta, et noormehel on põsel punn, mis viitab katkule. Seda see ka oli. Talle tuli meelde jutt katkumehikesest, kes käib ja puudutab inimesi oma kepiga ning seejärel jäävad inimesed katku. Kolme päeva pärast oli ka apteeker surnud.
Hiljem viidati sellele kui haigusele, mille vastu pole rohtu. Niisamuti pole ka rohtu sõja ja vananemise vastu. Väidetavalt aitab ainult Jumalik sõna ja palve.

Surnu pärandus
Aleksander Tassa

Igal inimesel on oma salajased hobid. Hobid millest keegi midagi ei tea. Vahest võivad need hobid olla ka millegi/kellegi kogumine. Selles loos kogus mees usse. Mürgiseid usse, kes lõpuks tapsid inimese. Vahest võib olla mõni hobi ka surmav, eluohtlik.
Ohvrid
Jaan Oks

Ühes külas kaob mõnikord mõni noormees. Keegi ei leia teda kunagi. Keegi ei tea miks nad kaovad. Ainuke asi, mida teatakse on see, et noormehed lähevad välja ja peale seda kaovad. Arvatakse, et selle taga on vanamoor, kes korjab marju. Tal on tütar Sugu, kellel on mehi vaja. Külarahvas räägib, et vanamoor viib noormehed oma tütrele.

Ussid tõusevad õhku
Jaak Sarapuu

Jaan tappis oma töö tõttu sadu usse ning siis tapsid ussid tema. Tehes ühtedele head, teeme me teistele halba. Iga asi on kahe otsaga. Oleneb ainult millisest vaatenurgast vaadata. Jaan tegi kõigest oma tööd, tegi ülemusele rõõmu. Samas tehes haiget ussidele ning hävitades nende kodusid.

Surm
Richard Roht

Loo peategelane kohtas Surma. Vähemalt seda arvan mina. Surm on raske teema. Veel raskem on sellele kuju andmine, kirjeldada Surma välimust. Siiski teab igaüks, mida Surm inimesega teeb - Surm kustutab inimese silmis oleva sära. Paneb selle sära igaveseks kahe suletud luugi taha kinni.


Autokrati ebaõnn
Lew R. Berg

Võib juhtuda, et unenäod saavad ilmsiks. Ma arvan, et seda soovis autor inimestele öelda. Unenägudele tuleks tähelepanu pöörata. Iga pisemale detailile. Just see juhtus loos oleva mehega. Tema unenäos olevad politseinikud eksisteerisid päriselt. Ärgates oli tema esimene mõte, et see oli kõigest unenägu. Seda see oligi, kuid osake sellest sai ilmsiks. Nii võib juhtuda meie kõigiga.

Kuristik rukkis

Kuristik rukkis
J. D. Salinger

    Kätte on jõudnud taas aeg blogipostituseks. Selle korra lugemine oli J. D. Salingeri "Kuristik rukkis". Olin kuulnud raamatu kohta erinevaid arvamusi, et on hea ja populaarne raamat noortele ning just klassikaline lugemine, mida ma just tahtsin. Nii ma siis hakkasingi õhinaga raamatut lugema, lootes leida sealt seda, mida nii paljud kiitsid, kuid paljud ka kritiseerisid.
    Raamatus räägib noormees nimega Holden Caulfield detailselt paarist päevast oma elus ning takistustest oma teel. Algatuseks visatakse ta välja Pencey koolist ning ta otsustab paar päeva enne oma ametlikku lahkumist põgeneda Penceyst ja sõita rongiga New Yorki. Seal kohtub ta oma sõbratari Sallyga, kellele ta laob ette oma plaanid mida ta kavatseb ette võtta koos temaga. Holdenil tekib kange tahtmine näha oma õde Phoebet, keda ta peab üheks kõige nutikamaks tüdrukuks maailmas, kuigi ta on alles nii noor. Niisiis lähebki ta koju. Järgmisel päeval kutsub ta Phoebe koolist ära ja soovib temaga hüvasti jätta, kuna tal on plaan lahkuda.  Phoebe ilmub, aga kohale kohvritega nagu aimates Holdeni plaani. Tänu oma õe kangekaelsusele ja armastusele Phoebe vastu, Holden siiski loobub oma plaanist.
    Kui esmapilgul ei saanud ma raamatu põhimõttest aru ja ei mõistnud, mida autor selle kõigega öelda soovis, siis peale arutamist ja analüüsimist see viga paranes. Ma märkasin väikseid detaile rohkem, mis andsid aimu kogu pildist, kui enne olid leitud ainult üksikud osad.
    Tükke uuesti kokku lappides mõistsin, kui mässumeelse ja negatiivse mõttemaailmaga Holden oli. Ta oli arusaamal, et täiskasvanud on tema vastu ning, et nende mõtted ja teod on üleni võltsid. Ta ei proovinudki täiskasvanute mõtteid ning tegusid mõista ning samuti ei mõistnud täiskasvanud teda.  Ma arvan, et seepärast Holden oligi nii üksik, kuigi ta üritas leida ka täiskasvanutega kontakti, ei suutnud ta peale laste, kellegi teisega seda leida. Noormehe arust oli ainult lastes seda ausust ja nö rikkumatust, mis vanemaks saades kaob. Just seetõttu sooviski Holden saada püüdjaks rukkipõllul ehk kaitsta lapsi täiskasvanu elu pahede eest. Konfliktide. Valede. Murede. Kõige selle eest, mis hävitaks nende lapselikkuse ja aususe. Holden soovis olla inimene, kes kõnnib päevast päeva kuristiku serval ning kaitseb lapsi sellesse sügavasse ja väljapääsematusse kuristikku kukkumast. Ta oli nõus ohverdama iseennast ja oma vajadusi, et kaitsta kõige nõrgemaid ja haavatavamaid olevusi - lapsi.
    Kas polegi muud võimalus, kui ainult kuristikku kukkuda? Me ei pääse keegi ju elu negatiivsest poolest. Kuuleme me tihti lauset "Võta elult kõik, mis võtta annab". Elus on ka ju halvemaid aegu, me ei saa neid võtmata jätta. Kas pole võimalik negatiivseid pooli kogedes, edasi rukkipõllul mängida ja nautida seda paremat elu osa? Tekib küsimus, kas mina olen juba kuristiku serval? Olen ma veel kaugel sellest või olen ma juba kuristikku kukkunud?

Lohetätoveeringuga tüdruk

Lohetätoveerinuga tüdruk
Stieg Larsson

   Minu seekordne suvelugemine oli "Lohetätoveeringuga tüdruk" Stieg Larssoni poolt. Lühidalt rääkis raamat sellest kuidas majandusajakirjanik Mikael Blomkvisti elu jookseb kokku ning tal on vaja aeg mahavõtta, kuid tööstur Henrik Vanger teeb talle pakkumise, millest on raske loobuda. Ta peab uurima välja, mis juhtus ühe Henrik Vangeri jaoks olulise suguvõsaliikmega Harriet Vangeriga. Kõheldes ja erinevaid võimalusi kaaludes võtab Mikael Blomkvist selle töö vastu. Ta saab omale abilise -  Lisbeth Salanderi, kes on üks parimaid häkkereid maailmas. Uurides ja aina lähemale lahenduseni jõudes, mässivad nad end ohtu, millest neil endil aimugi pole...
   Selle raamatu lõpplahendus hämmastas nii mind kui ka arvatavasti suuremat osa inimesi kes seda kunagi lugenud on. See oli ootamatu. Väga ootamatu, kuid just see mulle nii väga meeldiski -  ma ei teadnud ega osanud aimatagi kuidas lugu välja areneb, millist rolli mängivad inimesed selles loos, kes on kurikael, kes süütu kannataja. Iga peatükiga tuli küsimusi juurde, põnevus ja müsteerium aina kasvas, kuid raamat  oli keeruline, lugema pidi tähelepanelikult, üksiksasju oli palju, võimalik, et liigagi palju, kuid see on ainuke noomitus mida öelda, muidu oli raamat väga köitev ja kaasahaarav, peale igat peatükki tekkis kahtlusaluseid juurde ja iseendaga mõttes arutades üritasin selgusele jõuda, kuidas lugu lõppeb, mis saab edasi, kes siis on see kurikael.
   Seda raamatut lugedes ja sellest osa saades, sain ma aru, kui petlik võib olla esmamulje, et asjad ei ole alati nii nagu paistab ning inimesed ei ole alati sellised nagu me soovime neid olevat, et elu võib ühel hetkel võtta täiesti teise pöörde, just nagu selles raamatus juhtus. See raamat jäi mind pikaks ajaks painama ja siiani tagasi mõeldes sellele raamatule, paneb mind imetlema see kuidas kirjanik suutis kuni raamatu viimase leheküljeni põnevust üleval hoida.
   Ma siiralt soovitan seda kõigil huvilistel ning kellele ei tekita raskusi detailne ja natuke keerulisem lugemine ning saada osa sellest müsteeriumist :)